Kuulen hirmu sõbranna hääles, kui ta teatab, et saab järgmisel sünnipäeval 62-aastaseks. Ta ei suuda seda uskuda! Ja nii ongi, mida vanemaks saame, seda kiiremini aeg möödub. Ma ei tea millest see tuleneb…Mida vanemaks saan, seda vähem jääb ülejäänud eluga võrdeliselt aega. Kui ma elan 100 aastaseks on aasta 1% minu elust. Viieaastaselt on aasta 20% minu elust. Iga aastaga protsent muutub. See on tõesti üsna põnev! Pole ime, et lapsena tundus jõuluvana ootamine terve igavik…
Minu arusaam vananemisest on vanuseti erinenud. Kui olin noor, soovisin saada vanemaks ja täiskasvanuks. Kui sinna vanusesse lõpuks jõudsin, sain lapsed, töö ja aeg kaos käest – kohustused vajasid tegemist ja lapsed olid esikohal ning võtsid oma aja. Kui lähenesin 50le, tundisn, et ma pole enam esimeses nooruses…Seda tuli lihtsalt aktsepteerida. Kortsud näol, hallid karvad juustes ja tundus justkui kogu mu keha rippus 10 cm allapoole kui varem. Üksi kreem maailmas ei muuda mind jälle 30 aastakseks. Ja kas ma seda üldse soovin?
Täna on mu lapsed täiskasvanud, mul on isegi lapselapi ja selle aasta juulis sain 60-aastaseks. Olen õnnelik, et olen jõudnud nii kaugele, et saan end vananedes õnnelikuna tunda. Olen ammu lõpetanud enda võrdlemise teistega, sest tean oma väärtust. Oma kogumuste pagasi olen omandanud oma elatud aastate jooksul ja suhetest, mille olen loonud teiste inimestega. Mida vanemaks sain, seda rohkem julgesin katsedada ja proovida. Mida rohkem ma proovisinn, seda rohem omandasin uusi kogemusi.
60-aastaselt tunnen, et alustan oma kolmandat eluetappi. Seisan silmitsi oma eluga ja pean nüüd otsustama, kuidas ma soovin, et minu kolmas eluetapp välja näeb. See on justkui puhas leht minu elus, kus on vähem kohustusi kui kahes eelmises eluetapis. Ma pole enam nooruk, kes peab otsustama, kes temast saab kui ta suureks kasvab ja ma ei pea muretsema oma karjääri pärast. Milline õnn, et olen oma elus jõudnud nii kaugele!
Kord lugesin kuskilt, et oleme nagu puu oma aastarõngastega – kanname endaga kaasas kõiki seni kogetud vanuseid. See võib olla suurepärane viis seista silmitsi oma vanusega nendel päevadel, mil tunned end ’vanana’. Neile, kes tunnevad vananemise pärast endiselt muret, olen kirja pannud mõned read mida vananemine endaga kaasa toob.
Inimene hakkab mõistma, et ilu tuleb seestpoolt, ei võrdle end loodetavasti enam mingite ideaalidega ja tunneb end oma kehas hästi ja turvaliselt. Inimesel on rohekem elukogemusi ja elus on tehtuid otsuseid ning omandatud õppetunde. See muudab sind kindlamaks tulevikus tehtavate otsuste osas. Kõik kortsud ja armid on elumärgid. Sa oled jõudnud oma elus nii kaugele, oleks imelik kui see välja ei paistaks. Rõõm ja naer, pisarad ja kurbus, seda nimetatakse ELUKS! Lõpetuseks, pole oluline mida teised sinust mõtlevad, sest elu on selleks lihtsalt liiga lühike!
Kui kõik see, mida ma eespool mainisin, ei aita, on üks asi kindel: hoolimata sellest, mida sa vananemisest arvad või mitte, pole meil kellegil sellest pääsu ja see on loomulik elu osa.
Vaata videot minu 60-aastasest sünnipäevast:
See krooniks avaldati Turkus 25.8 2020 ja seda saab lugeda ka siit.
Kallistades, Marie