“Kui ma kaalust alla võtan, siis ma hakkan…“ Kas see lause tuleb tuttav ette? See tunne, et nüüd lähen mõnele üritusele, puhkusele soojale maale, kohtun sõpradega, keda pole ammu näinud, ilma et kaotan need lisakilod või üle saanud mõnest teisest kompleksist.
Rõõmutunde kõrval, et varsti saan peagi nautida päikest oma nahal, soolast vett juustes ja liiva varvaste vahel, närib sees tunne, mis tuletab meelde, et ma olen ebaõnnestunud, sest pole suutnud end vormis hoida. Mind ei aktsepteerita sellisena nagu ma olen. Kõik näevad mu rippuvat kõhtu, käevarsi, reisi, jne.
Minu peaaegu 60-aastase elu esimesed 40 aastat möödusid ennnast kritiseerides, mis tähendas seda, et kõht ei tohtinud välja paista, käevarred pidid olema peenikesed, rind keskmiselt suur, jalad sihvakad ning juuksed terved ja paksud. See on jooksnud läbi põlvkondade ja enesekriitika oli nii minu emal, tema emal kui ka minu tütardel. See on nagu mingi alateadlik instinkt, mis paneb meid rangelt oma keha hindama.
40-aastaselt sai mul sellest villand. See enesekriitika ei väärtustanud minu keha sellisena nagu see on. Mu käed, mis suutsid tõsta raskeid toidukotte, kanda lapsi, kallistada oma meest. Mu jalad, mis viisid mind trepist üles ja kandsid mu keha päevast päeva. Mu kõht, pepu, rinnad – mõistsin kui oluline on iga minu kehaosa ja mida nad minu heaks tegid. Ma tundsin tänulikkust, et nad mul olemas on. See on minu keha ja see kannab mind terve elu.
Kui enesekriitika pole kaasa sündinud, siis kust see tuleb? Kui läheme 1000 aastat ajas tagasi, siis vaevalt, et keegi selle üle pead vaevas kas kõht rippus või mitte… Ma pole selles muidugi päris kindel…aga minu sisetunne ütleb, et varem ei pööratud sellele nii suurt rõhku. Meil on rohkem aega kui kunagi varem, et oma keha eest hoolitseda, seda noorendada, vähendada jne. Me ei kuluta energiat sellele, kust süüa või peavarju otsida. Oleme mõjutatud meediast ja lahendustest meie probleemidele, kui lihtne on kõike suurendada, vähendada ja siluda.
Ilutööstus kasvab aastast aastasse ja peaksime justkui kõigega kursis olema ja välja nägema nagu viimased trendid seda meedias kajastavad. Kellele see lõpuks kasulik on? Ainus mis juhtub on see, et ilutööstuse turuväärtus tõuseb, samal ajal kui meie enda enesehinnang langeb. Muutume rahulolematuks oma väljanägemise suhtes ja tunneme, et oleme ebaõnnestunud.
Mida siis teha, et tuju tõsta ja lõpetada oma keha kritiseerimine? Minu nõuanne on lihtne: ümbritse end inimestega, kes teevad sind õnnelikuks. Näe igat kortsu kui elatut aastat, söö veel üks jäätis kui sul on selle järele isu. Ole tänulik kõige eest, naudi elu, riietu sellisena, mis sind õnnelikuks teeb ja mitte nii, mis paneb sind end saledana tundma. Elu on lühike ja sinu keha on väärt armastust ja austust. Alusta juba täna!
See tekst avaldati Åbo Underrättelseris 17.3.2020. Soovin oma mõtted lõpetada kommentaariga, mille sain Facebookist. See tõi mulle pisara silma ja tundsin end nii õnneliku, tänuliku ja tugevana. Koos saame midagi muutuda!
“Ainus mis juhtub on see, et ilutööstuse turuväärtus tõuseb, samal ajal kui meie enda enesehinnang langeb. Oleme rahulolematud oma välimuse üle ja tunneme, et oleme ebaõnnestunud, sest ei näe välja sellised nagu meedia ideaale meile kajastab.” – Ma hakkasin nutma kui ma esimest korda Marie butiiki külastasin! Mitte sellepärast, et ma olen kole ja ülekaaluline, vaid sellepärast, et ma olen tüdinud kõigest sellest survest, mida väismaailm meile peale surub. Iga kord kui ma riideid proovisin, tundsin end halvasti ja mulle ei meeldinud kunagi ennast peeglist vaadata. Pool oma elust olen ennast oma välisuse tõttu kritiseerinud ja tundnud ennast väärtusetuna. Nüüd olen õppinud ennast armastama ja tunnen end oma kehas hästi. Mulle meeldib see inimene, kes mulle peeglist vastu vaatab ja ma olen õnnelik – seda on põhjust tähistada, mu kallis sõber! Aitäh, Marie Backman-Thors.”
Kallistan,
Marie