Kas oled kunagi tundnud ärevust selle pärast, et sind on peole kutsutud, kuid sina oled alustanud dieediga ja seotud uute piirangutega? Võib-olla käisidki peol ja tundsid end ebaõnnestunud ning süütunnetes, sest sul ei õnnestunud vahukooretordist loobuda. Võibolla mõtlesid välja vabanduse, miks mitte peole minna või polnud sul lihtsalt riideid, mida selga panna. Oled sa end kunagi sellises olukorras olnud? Mina olen küll.
Kaalusin kaua, kas kirjutan sel teemal, sest mõned asjad on nii intiimsed ja isiklikud nagu toit, mida sööme. Üldine arusaam on see, et kes on paks, sööb liiga palju ja kes on peenike, sööb vähe. Punkt.
Ideaalile vastav figuur sööb täpselt seda, mis on õige ja kui teeme sama, siis võime ka sellised välja näha. Just selline arusaam on pannud aluse dieedikultuurile, milles elame ja mille ajendiks on tööstus, mille käive on mitu miljonit eurot aastas. Selle arusaama probleem seisneb selles, et minu keha suurus ei ütle midagi selle kohta, kui tervislikult ma toitun.
Ma olen alati tundnud, et ma pean mõtlema oma kaalule ja sellele mida söön. Olen tihti kuulnud, et ma ei peaks sööma seda ega teist ja ma ei peaks kandma neid riideid, kui soovin parem välja näha. Seda on kommenteerinud ja kritiseerinud nii teised kui mina ise.
Olen panustanud tohutult energiat, et elada mingisuguse ideaali järgi, milline ma peaks välja nägema. Pole ime, et iga lisakilo millest vabaneda, tekitab pinget ja stressi. Nii ju pole, et inimesed rõõmustavad, kui kehakaal veidi tõuseb.
Erinevad dieedid lubavad, et lõpuks saavutame oma ideaalse vormi– saleda ja kerge olemise. Kuid kas me ikka oleme kõik see, mida meile lubatakse ainult sellepärast, et saavutasime “ideaalkaalu” (ja mis on ideaalkaal?) Minu kogemuse põhjal ei käi see nii lihtsalt.
Muidugi tunnen end hästi kui järgin tervislike harjumusi, nagu trenn, süüa rohkem köögivilju ja tarbima vähem suhkrut. Teisest küljest, kui järgin erinevaid dieete, mis dikteerivad mulle kõike mida ma süüa võin, mis kella ajal ja kui palju, kahtlen selle tervislikus mõjus.
Ühelt poolt hoiame tagasi ja keelame endil toitu nautimast. Teisest küljest õgime kõike mida saab kui keegi ei näe, et esmaspäeval kaalule astuda ja kilosid lugeda. Oleme dieedist kinnipidamise ja ideaalkaalu enda jaoks selliseks kinnisideeks võtnud, et toidu kultuurile ei jää enam ruumi – toidu nautimine, söömine sõprade seltsis, rahulolu ja rõõm söömisest. Näljatundel ja täiskõhutundel pole kohta. Toit on nagu matemaatiline võrrand, mis peaks lõppema +-0, et kaalu hoida, -1 et kaalu kaotada ja +1, et kaalu tõsta.
Mõned inimesed näevad vaeva, et kaalu tõsta ja panustavad palju aega ja energiat sellele, et süüa piisavalt. Sellised inimesed kuulevad tihti kommetaare „Sa pead rohkem sööma, sa oled liiga peenike!“ Ka need inimesed on dieedikultuuri ohvrid, kus ideaal figuuri saavutamiseks tuleb järgida karme reegleid. Pole tähtis kas oled liiga paks või peenike, ideaal figuuri nimel peavad vaeva nägema mõlemad.
Juulis saan 60-aastaseks ja aastad on mulle õpetanud, et olen kõige õnnelikum siis, kui minu elus valitseb tasakaal. Söön seda, mida mu keha vajab, liigun palju ringi, ümbritsen end inimestega, kes mulle meeldivad ja püüan nautida olevikku. Siis tundub kaal tegelikult üsna ebaoluline. Eks?
See kroonika avaldati Turur teatises 16.6.
Siin minu Vloggis loen ma teksti ette.